Lillede saar

„See film ei ole fiktsioon. Lillede Saar eksisteerib päriselt. Jumalat ei ole olemas.“ Brasiilia filmilooja Furtado irooniline saaga jutustab tomati elukäigust ühe nisei (Jaapani päritolu brasiillane) aiast kaubamajja ja sealt edasi tarbija kööki ning lõpuks prügimäele nimega Lillede Saar. Film kirjeldab inimloomust, toitumisahelat ja tarbimiskultuuri tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas, rõhutades inimeste heaolu ja inimväärikuse sõltuvust materiaalsetest väärtustest (eelkõige rahast).

Libeeria raudsed leedid

14 aastat kestnud kodusõjast räsitud Libeeria on valmis muutusteks. 16. jaanuaril 2006 vannutati presidendiametisse Ellen Johnson-Sirleaf, esimene naissoost riigipea Aafrikas. Pärast valimisi määras ta teisi silmapaistvaid naisi juhtivatele ametikohtadele, sealhulgas politseiülemaks ja ministriteks. Kas suudab Libeeria esimene naissoost president, kelle selja taga seisavad teised tugevad naised, tuua demokraatiat ja rahu sedavõrd laastatud maale? See film käsitleb üsna keerukaid teemasid, seega oleks hea varuda selle käsitlemiseks vähemalt kaks tundi.

Lakshmi ja mina

Nishtha Jain on loonud emotsionaalse portree 21-aastasest hindu neiust Lakshmi’st. Mumbais on tüüpiline, et Lakshmi-taolised noored naised töötavad koduabilistena 10 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Filmi autor on üks Lakshmi tööandjatest. Ta jälgib neiut hommikust õhtuni poolteise aasta jooksul. Kahe noore naise vahel tekib huvitav emotsionaalne side ning film muutub topeltportreeks, kus autori enda isiksusel on peakangelasega võrdne roll.

Hard Rain

Fotograaf Edwards on kõnekate fotodega illustreerinud Bob Dylani prohvetliku laulu Hard Rain (Tugev Vihm) ja tema ühiskonnakriitilise manifesti. Kriitiline, kuid poeetiline nägemus meie planeedi ja inimeste olukorrast ning omavahelistest suhetest.

Lahutus Iraani moodi

Filmi tegevus toimub Teherani keskuses asuvas perekonnaõiguse kohtus. Peategelasteks on kolm naist, kellest igaühel on esitada oma lugu. Jamileh soovib karistada oma meest peksmise eest, 16-aastane Ziba tahab saada lahutust oma 38-aastaselt abikaasalt ja Maryam võitleb oma tütarde hooldusõiguse eest. Selle asemel, et näidata Iraani sõja, pantvangide ja fatwade riigina, keskendub film tavalistele naistele, kes püüavad kohtu abiga oma elusid uueks muuta

Kuningas üheks päevaks

Film räägib Meremäe valla arendusnõuniku Mihkli talu peremehe Hõrna Aare ettevõtmistest Seto ülemsootskana. Filmitud Seto kuningriigi päevadel, paasapühal (Obinitsas populaarne Issanda muutmise püha augustis), talsipühade (jõulud) ja lihavõtte aegu Obinitsas, Antkruvas, Värskas, Võrus, Luhamaal ja Setomaa külades august 2000 – Oktoober 2001.

Afgan Connection II

Afghan Connection on Inglismaalt alguse saanud heategevusorganisatsioon, mille asutaja Sarah Fane töötas 1987. aastal Nõukogude sõja ja 2001. aastal Talibani võimu ajal Afganistanis. Ta nägi 23-aastase sõjategevuse mõju riigile: purustatud infrastruktuur, miljonid inimesed põgenemas Pakistani ning miljonid inimesed elamas riigisisestes pagulaslaagrites, kus pole vett, sanitaartingimusi, korralikku toitu, varjualust ega meditsiinilist abi, rääkimata haridusest. Filmides näeme, mida Afghan Connection on viimase seitsme aasta jooksul suutnud olukorra parandamiseks teha.

Kui me olime tiigrid

Kaks väikest taani tüdrukut - kolmeaastane Chloe ja üheaastane Thea lähevad Indiasse seiklema. Nad külastavad oma India-vanaisa, õpivad India moodi riideid pesema, sõidavad rongiga läbi Lõuna-India ja peatuvad mägedes asuvas teeistanduses. Südantsoojendav ja poeetiline film kahest õest ja nende kohtumisest eksootilise kultuuriga.

Hanna ja Violka

Hanna Korzla, üks Itaalia 1 700 000 immigrandist, on elanud kolm aastat Salentos, hooldades ööpäev läbi Antoniot, kes on üle 80 aasta vana ning põeb Alzheimerit. Hanna 19-aastane tütar Violka on töötu. Ta võtab üle Hanna töö ‘Ntoni hooldajana, võimaldades emal sõita Poola perekonda vaatama. Kui Hanna on raske mineviku ja probleemse olevikuga leppinud, siis Violka, kes on liiga noor nii vana mehe eest hoolitsemiseks, haarab kinni Itaalias olemisest, mis on kõike muud kui puhkus.

Kui kuu ei paista

Viimaste aastate jooksul on mitmes Euroopa riigis järsult kasvanud Nigeeriast pärit prostituutide arv. Suur osa nendest naistest on inimkaubanduse ohvrid. Selles filmis räägivad Nigeeriast Taani toodud Joy ja Anna oma sünged lood. Nad kõnelevad inimkaubanduse ohvrite kogemustest olukorras, kus neid sunnitakse tegelema prostitutsiooniga, ähvardatakse kriminaalsete võrgustike poolt ning sotsiaalametnikud kohtlevad neid seaduserikkujate, mitte ohvritena.

Lehed

Telli voog Filmikogu RSS vood