Naised

Naiste revolutsioon Jeemenis

Tuhanded mustades niqab'ides naised kogunevad Jeemeni pealinnas Sanaas meelt avaldama. Siiani märkamatud mustad varjud eri põlvkondadest ja ühiskonnaklassidest nõuavad suuremat vabadust ning protestiks põletavad avalikult näokatteid. Araabia maailma haaranud rahvarevolutsioonilaine julgustab ka Jeemeni naisi taotlema võrdväärsust meestega. (ERR - http://etv.err.ee/?0569121 2014)

Suurim vaikus: vägistamistest Kongos

Filmi režissöör sõidab Kongo sõjapiirkonna kõrvalistesse küladesse, et kohtuda ellujäänud vägistamise ohvritega, pakkudes väga teravat ning intiimset vaadet nende inimeste eluvõitlusest. Filmis vaadeldakse üldisemalt vägistamist kui sõja osa ning konflikti võimalikku relva.

Vaata lisaks:
http://www.hbo.com/documentaries/the-greatest-silence-rape-in-the-congo/...

Mina, mu mustlaspere ja Woody Allen

Laura on mustlastüdruk või siis roma. Tema ja ta pere elab Itaalias, kuid kodakondsus on neil hoopis bosnia oma. Erinevalt teistest 19-aastastest romatüdrukutest, ei ole tema elu põhiküsimuseks see, kellega abielluda. Pigem mõjuvad pidevad kosilased ja pere surve talle rusuvalt. Tema elu unistuseks on saada filmirežissööriks ning tema esimene armastus on Woody Allen. Kuid mustlaste elu pole üldse kui seebiseriaal või ooper, sest nagu ajaloos nii ka praguses Euroopas pole nad kusagil tahetud. Stereotüübid, narrimine ja eelarvamused on nende igapäevaks ja seda Laura oma kaameraga filmibki.

Edie ja Thea: üks väga pikk kihlus

Nagu nimigi viitab, on dokumentaal ”Edie ja Thea: üks väga pikk kihlus“ reis läbi elu. Lisaks samasooliste õigusele abielluda, kostavad peategelased Edie ja Thea veel väga erinevatel teemadel. Need kaks, pea 80-aastast prouat, on täis elurõõmust kantud elufilosoofiat ning võitlusvaimu. Oma ühise eluga paralleelselt meenutavad Edie ja Thea Ameerika eluolu kuldsetel kuuekümnendatel ja hullumeelsetel seitsmekümnendatel, räägivad avameelselt oma lesbisuhtest, vanadusest, haigusest, julgusest, kodanikuaktiivsusest, perekonnast ja iseendast, vürtsitades kõike eluterve huumoriga.

Ma olen ju naine

Üle poolte Eesti abieludest ja kooseludest lõppevad lahutusega. Tüdrukud, kes on kasvanud isata, saavad emade käest teadmise, et meeste peale loota ei saa, tuleb ise hakkama saada. Filmi peategelane Airika põlvneb üksikemade liinist. Üksinda on lapsed üles kasvatanud nii tema vanavanaema, vanaema kui ema. Film jälgib 25-aastase Airika elu – mis põhjusel on noor naine otsustanud elada ilma meheta ja saada üksikemaks.

Film on vaadatav internetist: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-ma-olen-ju-naine

Libeeria raudsed leedid

14 aastat kestnud kodusõjast räsitud Libeeria on valmis muutusteks. 16. jaanuaril 2006 vannutati presidendiametisse Ellen Johnson-Sirleaf, esimene naissoost riigipea Aafrikas. Pärast valimisi määras ta teisi silmapaistvaid naisi juhtivatele ametikohtadele, sealhulgas politseiülemaks ja ministriteks. Kas suudab Libeeria esimene naissoost president, kelle selja taga seisavad teised tugevad naised, tuua demokraatiat ja rahu sedavõrd laastatud maale? See film käsitleb üsna keerukaid teemasid, seega oleks hea varuda selle käsitlemiseks vähemalt kaks tundi.

Lakshmi ja mina

Nishtha Jain on loonud emotsionaalse portree 21-aastasest hindu neiust Lakshmi’st. Mumbais on tüüpiline, et Lakshmi-taolised noored naised töötavad koduabilistena 10 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Filmi autor on üks Lakshmi tööandjatest. Ta jälgib neiut hommikust õhtuni poolteise aasta jooksul. Kahe noore naise vahel tekib huvitav emotsionaalne side ning film muutub topeltportreeks, kus autori enda isiksusel on peakangelasega võrdne roll.

Lahutus Iraani moodi

Filmi tegevus toimub Teherani keskuses asuvas perekonnaõiguse kohtus. Peategelasteks on kolm naist, kellest igaühel on esitada oma lugu. Jamileh soovib karistada oma meest peksmise eest, 16-aastane Ziba tahab saada lahutust oma 38-aastaselt abikaasalt ja Maryam võitleb oma tütarde hooldusõiguse eest. Selle asemel, et näidata Iraani sõja, pantvangide ja fatwade riigina, keskendub film tavalistele naistele, kes püüavad kohtu abiga oma elusid uueks muuta

Hanna ja Violka

Hanna Korzla, üks Itaalia 1 700 000 immigrandist, on elanud kolm aastat Salentos, hooldades ööpäev läbi Antoniot, kes on üle 80 aasta vana ning põeb Alzheimerit. Hanna 19-aastane tütar Violka on töötu. Ta võtab üle Hanna töö ‘Ntoni hooldajana, võimaldades emal sõita Poola perekonda vaatama. Kui Hanna on raske mineviku ja probleemse olevikuga leppinud, siis Violka, kes on liiga noor nii vana mehe eest hoolitsemiseks, haarab kinni Itaalias olemisest, mis on kõike muud kui puhkus.

Kui kuu ei paista

Viimaste aastate jooksul on mitmes Euroopa riigis järsult kasvanud Nigeeriast pärit prostituutide arv. Suur osa nendest naistest on inimkaubanduse ohvrid. Selles filmis räägivad Nigeeriast Taani toodud Joy ja Anna oma sünged lood. Nad kõnelevad inimkaubanduse ohvrite kogemustest olukorras, kus neid sunnitakse tegelema prostitutsiooniga, ähvardatakse kriminaalsete võrgustike poolt ning sotsiaalametnikud kohtlevad neid seaduserikkujate, mitte ohvritena.

Telli voog RSS - Naised